Esmaspäeva õhtul Rutkas.

Enne päikeseloojangut jõudsime Kunoga rajale. Mõnusalt külm ja väga hea rada. Hämaruses sõitsime koos tõkkepuuni ning sealt pöörasin mina tagasi, Kuno läks lõpuni. Ning siis pakkis pimedus meid endasse. Mul oli küll lamp, aga ainult lambi valgusvihus sõita oli vist sama kui päris pimeduses. Näed ainult jalge ette ja suusatad. Tunde järgi. Silla juures jäin Kunot ootama, et ikka turvaliselt ka tema üle saaks. 1.26 ja tehtud. Üksi minna ikkagi ei julge. Venemaal olevat hundikari inimesi rünnanud.... oeh ja minul "film" juba jookseb.....