Sammud omas Eestis

Leidsin sellise artikli

http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel805_803.html

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Aeg karjaaeda maha võtta. Näeme väljamägesid, mis tuttavad Tammsaare mailt ja Tammsaare raamatutest.

Väljamägesid katavad kuivanud kõrred, ära õitsenud põdrakanepid.

Ühe väljamäe servas astub meile vastu Sulev, terekäsi juba eemalt välja sirutatud.
“Kas tulite teele musta katet panema?” küsib ta.

Ei ole meist musta katte panijaid, vastame meie. “Kas oleks musta katet vaja?”
“Jaa, oleks, teed on hirmsasti ära lõhutud,” vastab Sulev.

Sulev võtab karjaaeda maha.

Lehmad püsivad juba kuu aega laudas, nüüd on mahti ka karjaaeda maha võtta. Sulev ei lase end töö juures pikemalt segada.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Rutka oosile. Ohepalu küla taga tõuseme Rutka oosile.

Edgar Kask kirjutab oma raamatus “Õnnemudel” Rutka oosist: “… oosi hari on maha lükatud ja imelised vaated metsale avatud. Siin on Kõrvemaa piir; Tallinna poole Soodlani ulatub inimtühi laas, Rakvere poole Pandivere serva soometsad.”

Sedasama oosi mööda käis pärastsõja-aastail Salme Kukk, kummikalossid jalas, kuus leivabuhhankat seljakotis. Hapu ja hea leib oli, mäletab ta.

Hobused olid ära antud, pidi jalgsi tosina kilomeetri kauguselt Tapalt leiba tooma.
Siis hakkasid ka Rutka oosi pidi sõitma Vene sõjamasinad. Praegu on oosil üles seatud tõkkepuu autoliikluse piiramiseks.


Ohepalu järve ääres. Lääne-Virumaa suurim järv, 67 hektarit, keskmine sügavus ainult 1,2 meetrit, seisab mu märkmikus kirjas.

Taamalt paistab Ohepalu järv jääs olevat.

Ingmar paneb säärised jalga ja läheneb üle kaldaõõtsiku järvele. Mina puhkan puu najal.
Peagi kostab eemalt röögatus.

Ingmar vajus mutta, mõtlen. Hiljem selgub, et ta siiski lihtsalt kukkus, hing jäi ilusti sisse.
Jääd ei ole järvel siiski peal, ütleb Ingmar naastes. On lihtsalt hall taevas, mis sedaviisi järvel peegeldus.

Kaeban kangeksjäänud jalgade üle.
“Kui enam ei jõua käia, siis veereta end,” soovitab Ingmar.

Tapale on 7,5 kilomeetrit, näitab viit teeservas.

Igaüheõigused erametsas

Sel nädalal sattus mulle kätte Erametsanduse aastaraamat ERAMETS 2008. Väljaandjaks SA ERAMETSAKESKUS. Tsitaat leheküljelt 45:
...
Kauaaegsete tavade kohaselt kujunenud jalgradu ja taliteid eramaadel võib kasutada liikumiseks jalgsi, jalgrattal, suuskadel või ratsa päikesetõusust päikeseloojanguni ning maaomanik ei tohi neid sulgeda.
...

Midagi pole muutunud !?

Peagi möödub aasta prügikoristustalgutest TEEME ÄRA 2008. Peale lume sulamist on näha, et muutunud pole suurt midagi. Metsaalused ja nurgatagused on taas prügi täis veetud. Tõestuse saamiseks soovitan teil minna näiteks Tapal Kuusiku tn bensiinijaama juurde.

Miks see nii on? Ma ei oska sellele enam vastata! Meil on toiminud aasta ja kolm kuud segaolmejäätmete korraldatud vedu, linn ja vald on täis tipitud erivärvilisi pakendi- ja vanapaberikonteinereid, välja on antud buklette, kirjutatud artikeleid jne.

05. mail 2008 kirjutasin netiportaali ROHRLINE VÄRAV palvel ühe loo. Portaalis minu andmetel seda ei avaldatud ja seetõttu avaldan selle nüüd siin:

Miks ma käisin vabatahtlikuna prügi korjamas?

Õnneks ei ole ma pime, kurt ega jalutu. Kui ma liigun ringi mitte ainult
koduses Tapa vallas vaid ka kogu Eestis, siis on ju valus vaadata neid
loodusesse veetud prügikuhilaid. Minu arvates näitab see inimeste
teadmatust, hoolimatust, vastutustundetust ja laiskust suhtumises
tekitatavatesse jäätmetesse, loodusesse, teistesse inimestesse ja ka
iseendasse. Kui kuulutati välja registreerumine koristustalgutele, siis
panin ma iseenda ja oma viis sõpra kirja sellepärast, et koos teiste
vabatahtlikega teha üks jõuline etteaste metsade ja teeveerte
puhastamiseks, et kaoksid need valusad vaated ja et demonstreerida prügi
metsa alla vedajatele nende tegevuse mõttetust ja kahjulikkust.
Meeskonda kirja pannes oli meid 6 inimest, üks auto ja üks käru.
Viimasel nädalal enne talguid lisasin oma meeskonda veel neli liiget.
Koristuspäeval oli meid aga kokku 14 inimest, kolm autot ja kolm käru
ning prügi saime me vedada kella kümnest hommikul kuni poole seitsmeni
õhtul. Eelkirjeldatu näitab et minuga ühel nõul oli veel 13 inimest, kes
olid sel päeval valmis tegema tasuta rasket tööd s.t. loovutama oma vaba
aega ning andma kasutada oma vara.
Mind hämmastab, et ma ei näinud laupäeva hommikul Tapa depoo lipujaamas
kogunevate vabatahtlike hulgas domineerimas Tapa elanikke. See
vabatahtlike armee oli tulnud meie "pommiauku" (nii nimetavad mõned
tapalased oma kodulinna) koristama hoopis teistest paikadest -
Rakverest, Tallinnast, Viimsist, Otepäält jne. Kas tapalased ei hooli
oma kodust või ei julge nad kodust välja tulla või ei teadnud nad
koristustalgute toimumisest? Kindlasti saab nendele küsimustele vastata
eitavalt. Ma usun, et kui tapalased nägid kõiki neid vabatahtlikke
koristajaid, kes meie kodukandist hoolivad, siis hakkas neil häbi ja nad
muudavad oma suhtumist nii mõtetes kui ka tegudes.

Meenutuseks vaadake Raili tehtud pilte koristuspäevast Tapa vallas.

913

Olin viimase kahe kuu jooksul oma elus esimest ja teist korda haiglas. Nüüd pabereid lapates tulid välja haigla registratuuris võetud järjekorranumbrid. Selgus, et nii 26. veebruaril kui ka 31. märtsil olen ma automaadist võtnud järjekorranumbri 913.

Kokkusattumus!?

Mõningad pildid kopra tegevusest Altjal.