Etendus nimi oli ”50 lovely ways to die”. Lavastajad olid Kaja Kann ja Juha Valkeapää (Eesti/Soome) ning mina olin üks osatäitjatest. Rakvere Teatri suur saal oli viimseni välja müüdud. Toimus esietendus ja see oli ka ainuke etendus.
Me tapsime ja surime laval. Olime ohvrid ja mõrvarid. Lihtsad inimesed kes armastasid ja tahtsid seda teha igavesti. IGAVESTI!
Hiljem kirjutas tšehhi kriitik Martin Bernátek oma artiklis "Pimedus armastab valgust" nii:
1. Amor vibuga
Armastus on tapja. Eros, särav keha valguses, pinguldab vibu. Laseme. Kaja Kann ja Juha Valkeapää ühendavad kreeka-rooma mütoloogia ja igapäevaelu oma etenduses ”50 lovely ways to die” ning lasevad kohalikul vabatahtlike grupil laval surra. Siinkohal muutus armastaja marmorist Amori skulptuuriks, mõjutatuna kergelt 21. sajandi triviaalsest rendez-vous`st, kehastamaks oma naise jaoks atraktiivset antiiksust. Armastust väljendatakse läbi kaasaegse mütoloogia, aga puudu jääb Ovidiuse maalähedasest atmosfäärist. Pinge suure vibu ja ohutu kummiotsaga noole vahel, mis läbi tühja pimeda lava otse naise südamesse vihiseb, matkib irooniliselt armastuse banaalsust, samavõrra kui teatraalset väljenduslikkust ennast. Amatöörid tapavad teatri pehmelt, väljendades tüüpsituatsiooni ilma tahteta seda mängida.
2.Paparazzi armunu
Mitte ainult mütoloogiliste kulisside taga ennast etendades, vaid ka mehaaniliste aparaatide kaudu on võimalik armastust tajuda. Tüdruk provotseerib oma poiss-sõpra kaamera ees poseerima, kui samas poiss soovib tunda tõelist tunnet. Kui muidu tuleb naist jahtida relvaga, siis siin saabub surm hunniku lindistatud, peatatud ja vähendatud positiivsete ja negatiivsete piltide kaudu.
...
Fotod: Arvet Mägi (Virumaa Teataja)
Tõlge: Jaanus Vahesalu
0 kommentaari:
Postita kommentaar